Ave ja Aare Austraalias: February 2009

Oleme olnud nädala Carnarvonis. Perthist teele asudes oli meie seltskond ühe liikme võrra täienenud – meiega liitus Timmo, kellega saime tuttavaks internetikohvikus. Tema käis välja plaani minna Margaret Riverisse viinamarju korjama.Viiekesi ei olnudki meie autos nii kitsas, kui algul arvasime. Margaret Riveris saime teada, et hooaeg hilineb ja algab arvatavasti 2-3 nädala pärast. Hostelid olid juba täis passivaid backpackereid ja asiaate, kes hooaja algust ootasid. Passima ei tahtnud me jääda, seega suundusime edasi lõunasse. Albanys peatusime mitu päeva, see armas väikelinn meeldis meile kõigile. Seal oli käimas ainult maasikate hooaeg. Pärast kolmenädalast tööd Soome maasikafarmis olin endale lubanud, et maasikaid enam korjama ei lähe. Kohalikus poes kohtasime eesti tüdrukut, kes töötas lambafarmis. Tal oli raske eesti keeles rääkida, sest ta polnud ammu eestlastega kokku puutunud. Ta soovitas meil sisemaale lambafarmidesse tööd otsima minna, sest seal on hea palk ja tasuta söök ja elamine. Mõeldud-tehtud. Farmides oli viljakoristamine just lõppenud ja lambafarmides käisid professionaalsed pügajad farmist farmi. Mööda Lääne-Austraaliat ringi tiirutades leidsime lõpuks tööd Swan Valley viinamarjaistanduses, mis on Perthist 20 km kaugusel. Olime 2000 km ringiga Perthi tagasi jõudnud! Töövahendajaga leppisime kokku, et teeme proovipäeva, et vaadata, kuidas töö meile sobib. Siim, Helen ja Timmo korjasid algul punaseid viinamarju, mida oli normaalne korjata. Mina ja Andres korjasime teisel põllul valgeid viinamarju, millest suur osad olid mädanenud või kuivanud, nende korjamine võttis ka rohkem aega. Väikese kasti eest saime 2 ja suure eest 2,10 taala. Teenisin 5 tunniga 22 taala ja oleksin keskpäeval peaaegu kokku kukkunud. Keegi meist ei tahtnud sinna tööle jääda, sest palk on nii väike ja ükski päev ei tea, kas ja kus vahendaja meile töö sebib.

Olime niisiis tagasi Perthis, mis oli nii backpackereid täis tuubitud, et me ei leidnud isegi ööbimiskohta. Magasime James Mitchelli pargis vihmutite all, kus olime ka varem korra ööbinud. Siim võttis ühendust oma klassivennaga, kes töötab Fremantle’is. Läksime talle külla. Ta oli just põhjast trippimast tulnud ja soovitas meil Broome’i pärleid püüdma minna. Hooaeg algab seal märtsis. Tegime siis jälle minekut, seekord põhja. Esimene suurem koht tee peal oli Carnarvon, kus on u 9000 elanikku. Töötasime Andresega poolteist päeva maisipõllul ja tõmbasime maa seest voolikuid välja. Ma pole kunagi nii musta tööd teinud. Tegelikult oli seal päris lõbus, farmi pidasid horvaadid, kes olid väga sõbralikud. Palka saime 15 taala tunnis kätte. Siim, Helen ja Timmo töötasid samal ajal naaberfarmis, kus kasvatatakse meloneid, mangosid, kõrvitsaid, apelsine, banaane ja arbuuse. Kui teises farmis lõpetasime, läksime ka sinna omanikuga rääkima. Kui enamuse farmide värava peal oli silt „No jobs“, siis seal ütles omanik, et tema juures on tööd küllaga. Ta kartis ainult, et kui viiekesi koos töötame, latrame liiga palju ja töö ei saa tehtud. Kinnitasime, et seda ei juhtu, ja saime tööle. Tööl pole iseenesest viga, kuigi vahepealses 38-kraadises kuumuses oli ikka väga raske tööd teha. Siis töötasime lõunani ja edasi kella neljast, kui oli juba inimlikum ilma mingi varjuta põllul olla. Koristame kõrvitsapõllult vääte, korjame meloneid, kõplame põldu, istutame arbuuse, poisid istutavad banaanipuid. Palk on samamoodi 15 taala tunnis kätte. Peale meie on siin tööl kuus Peterit ja Ellie, kellel on tihtipeale halb tuju, mida ta kõigi peale välja elab. Ükspäev sõidutati mind farmis traktori kapotil, sellest ka postituse pealkiri. Siin võiksime töötada nii kaua, kuni tööd jätkub, ehk siis vist järgmise nädala keskpaigani.

Andres kaotas oma fotoka Perthis ära, nii et osa pilte läks kaduma. Siiski mõned fotomeenutused meie teekonnast:

Leidsime Tallinna tee kuskilt Manjimupi ja Albany vahelt