Karratha

Pärast 28 tundi lennukites ja lennujaamades istumist, jõudsin 2. märtsil Perthi. Leidsin endale kohe majutuse kuueses toas Old Swan Barracks hotellis, kus ka Ave ja Andres olid peatunud. Perthis olin kaks päeva, mille jooksul jõudsin mõned paberid korda ajada ja natuke linnaga tutvuda. Edasi läks sõit lennukiga Broome’i, kus kohtusin Ave ja tema reisikaaslastega. Nad ööbisid samuti kuueses toas hostelis nimega Last Resort, kus ka mulle oli koht kinni pandud. Broome’is oli väga palav ja niiske. Juba lennukilt maha astudes oli tunne, nagu oleks soojapuhur näkku suunatud. Aga sellega harjus kähku ära. Teistel oli plaanis Broome’i pärlipüüdmisega õnne proovida. Järgmisel päeval linna peal ringi vaadates selgus, et sellest midagi välja ei tule, kuna majandussurutis teeb oma töö. Ka muude kohtadega ei saanud seal just kiidelda ning turismihooaeg pidi algama alles aprillis. Mõne aja pärast ostsime Avega auto: Ford Falcon Wagon 3.9L aastast 1988. Kuna auto seisukord oli hea, mootor töötas hästi ning lõpphind $750 oli Broome’i kohta väga haruldane, läks masin loosi. Igati aus pill – kütusekulu maanteel alla 10 l sajale.

Kuna Karratha on kaevanduslinn ning seal majanduslangust ei tunta, otsustasime Avega sinna tagasi sõita. Probleemiks võis kujuneda ainult elukoha leidmine, aga kuna Fordis on ruumi küll, siis olime valmis ka autoelanikeks hakkama. Õnneks nii siiski ei läinud. Karrathas pidime autos veetma vaid ühe öö. Juba teisel päeval saime mõlemad tööle Shelli bensiinijaama – mina Karrathas ja Ave 20 km eemal Dampieris. Põhilisteks tööülesanneteks on müük ja kaupade väljapanek. Majutus on tööandja poolt. Nimelt elame Shelli taga vanas laoruumis, mis õnnestus mõningase vaevaga päris hubaseks muuta. Tegelikult on siin majas kolm tuba, aga kõik on juba kinni. Saame kasutada kööki, vannituba ja elutuba.

Ave reisikaaslased Helen ja Siim jäävad ilmselt Broome’i, Andres ja Timmo ostsid kaubiku ja jõudsid sellega esmaspäeval samuti Karrathasse. Mitsubishi müüdi Broome’is aborigeenidele 2 200 dollari eest maha, nad ei hakanud isegi tingima. Arvestades, et auto peale oli kulunud 625 dollarit, oli see päris hea tehing. Teel Karrathasse läks Fordi genekarihm katki. Tagavararihm oli meil olemas, aga puudusid tööriistad. Õnneks on Austraalias inimesed väga abivalmid. Praktiliselt kohe jäi meie juures seisma üks tüüp, kel võtmed olemas ning saimegi reisi jätkata. Nüüdsest on peamised tööriistad alati kaasas: 13 võti, haamer ja mäkaiveri teip:)

Cable Beach

valge kõrbelaev:)

Gantheaume Point Broome'is

Teel Karrathasse

vaade Cossacki lähedal

Lääne-Austraalia tuur jätkub

Carnarvonis jätkus farmitööd kümneks päevaks, pärast seda jätkasime oma reisi Broome’i. Esimene ööbimiskoht oli Coral Bay lähedal, kus sattusime 4WD ehk neljarattaveoga autodele mõeldud rajale. Austraalias on neid radu päris palju ja nii mõnelegi vaatamisväärsusele pääseb ainult neid radu pidi. Järgmise päeva veetsime Exmouthis, kus sain esimest korda snorgeldamist proovida. See oli tõeliselt tore elamus, mida kavatsen kindlasti korrata.

Exmouthi lähedal Cape Range'i rahvuspargis ajasime ka oma esimese känguru alla, seal oli neid pimeda saabudes tohutult ja üks hüppas lihtsalt ratta alla. Päris esimene roadkill see meil siiski polnud, olime juba varem ühe jänkupoisi alla ajanud :( Enne Broome’i põikasime ka Karrathast ja Dampierist läbi. Dampieris saime kokku minu kursaõe Marianni ja teiste eeslastega, keda oli seal peale meie 9 inimest. Karrathas pidi nende jutu järgi tööd küllaga olema, aga elamine on kallis. Seetõttu on seal palju autoelanikke. Selge oli see, et viiekesi me autos elada ei oleks saanud, nii et sõitsime ikkagi Broome’i. Seal kasvas meie seltskond juba kuueliikmeliseks, sest Aare oli oma asjad Eestis korda ajanud ja samuti kängurudemaale põrutanud. Hakkame blogi jagama, järgmine postitus ongi juba tema poolt.

Kängurud ja iguaan Cape Range'i rahvuspargis