Kuu ajaga sai meil Karrathast ja tanklatööst isu täis ning tekkis tahtmine edasi reisida. Ilma pika kaalumiseta otsustasime Melbourne’i kasuks, ostsime lennupiletid Perthist Melbourne’i ja hakkasime sisemaad mööda Perthi poole sõitma, et seal auto maha müüa. Vahepeatuse tegime Tom Price’is, kuhu Andres ja Timmo pärast Karrathast lahkumist paigale jäid. Ööbisime linna ainsas turistipargis, mis oli peale turistide koduks ka kängurutele, kes veetsid oma aega päikese käes lebotades.
Tom Price’i külje all on Mount Nameless ehk nimeta mägi, aborigeenide poolt on sellele küll nimi antud: Jarndrunmunhna. Oma 1128 m kõrgusega merepinnast on see esimene tõeline mägi, mille me vallutasime.
Tom Price’i ümbruskonna suurim vaatamisväärsus on siiski Karijini rahvuspark, mida juba Karratha rahvas soovitas kindlasti külastada. Teekond sinna ei kulgenud viperusteta: keegi ei lugenud õieti kaarti ja sõitsime Karijini asemel Paraburdoosse, mis asub Tom Price’ist 80 km. Tegelikult oleksime pidanud 10 km pärast Tom Price’i Paraburdoo tee pealt ära keerama. Mis seal ikka, ostsime jäätist ja sõitsime tagasi, seekord õige tee peale. Jäime Karijinisse kaheks päevaks, esimesel päeval vaatasime üle lihtsamini ligipääsetavad kohad, kus oli ka selle võrra rohkem turiste. Õhtul sõitsime mööda kruusateed põnevamate sihtpunktide poole. Pimedas sõitsime üle terava kivi, mis lõhkus esirehvi ära. Panime varuratta alla ja hoidsime terve ülejäänud reisi pöialt, et ükski rehv rohkem katki ei läheks. Õnnelikul kombel ei läinudki.
Hommikul tõusime varakult ja asusime mäekurusid avastama. Rajad, mis nende juurde viisid, olid tähistatud raskusastmetega, kõige raskem oli klass 6, kuhu tohtis minna ainult vastava varustuse ja väljaõppega. Me proovisime õnne ilma varustuseta, sest need kohad olid kõige rohkem nägemist väärt. Läbisime rajad vaheldumisi vees kõndides, märgade ja libedate jalanõudega kaljuseintel ronides ja ujudes. See on siiani minu jaoks selle reisi parim ja ekstreemseim elamus.
Kokkuvõtteks jäime Tom Price’i kümneks päevaks, sest auto vajas remonti ja teenindusse saime aja alles selleks ajaks, kui lennuk juba Melbourne’i pidi jõudma. Müüsime auto Andresele ja Timmole ning ostsime Qantase lennupiletid Paraburdoost Perthi, mis olid täpselt poole kallimad kui Tiger Airwaysi omad Perthist Melbourne’i. Esimene lend möödus põhiliselt süües, teine poolunes. Hommikul teatati valjuhääldist, et väljas on 5 kraadi sooja, nii et pakkige ennast sisse. Siis mõtlesin küll, et kuhu ma nüüd sattunud olen. Tegelikult ei ole midagi hullu, päeval on tavaliselt 17-18 kraadi. Pikki riideid tuleb muidugi kanda, aga ongi vaheldus kolmekuisele palavuses viibimisele. Kaks ööd olime hostelis, kuni leidsime hommikul poodi minnes stendilt kuulutuse, kus pakuti tuba üürida. Käisime seda vaatamas ja otsustasime ära võtta. Elame nüüd juudi piirkonnas neljatoalises korteris koos etioopia perekonnaga: kahe venna ja õega. Nad on väga sõbralikud, aitavad meil tööd otsida ja peavad meidki juba pereliikmeteks. Oleme jõudnud juba natuke linnaga tutvuda ja pargis ümber järve jooksmas käia. Plaanime mõneks kuuks siia jääda, nii et aega selle multikultuurse suurlinnaga tutvumiseks peaks jätkuma.
