Thursday, January 29, 2009

Endiselt Perthis


Oleme Perthis olnud nüüd juba üle nädala. Pärast kahte ööd Billabongi hostelis kolisime Andresega Old Swan Barracks hotelli, mis on täpselt sama hinnaga, aga puhtam ja korralikum. Oleme neljases toas koos birma ja saksa noormehega. Birma noormees alustas siin just oma IT-õpinguid ja kolib varsti kooliühikasse. Ta rääkis, et oli kunagi paar kuud buda munk. Saksa kutt töötab siinsamas hotellis. Tal on ka Work & Holiday viisa, aga aasta sai juba täis ja kuna ta pole vähemalt kolm kuud farmis töötanud, peab ta varsti riigist lahkuma. Toakaaslased on meil tõesti toredad ja rahulikud.

Perthi kesklinna oleme risti ja põiki läbi käinud. Siin on ühistransport kesklinna piires tasuta, mujale saab rongiga, aga vahemaad on eeslinnade vahel päris suured, ilma autota on raske liigelda.

Eelmisel reedel käisime King's Parkis piknikku pidamas. See oli meie esimene tutvus Austraalia veiniga. 4 l valge vein maksis 13.65 dollarit ehk u 109 eeku. Päris hea vein oli ka :) Kui tavaliselt on piknik päevasel ajal, siis meie oma kestis umbes kella üheni.

Laupäeval oli rannapäev, sõitsime rongiga Cottesloe randa. Sain lõpuks ometi ookeani ära näha. Vesi oli harjumatult soolane ja päike nii kõrgel, et varje praktiliselt ei olnudki. Lained olid mõnusalt suured.

Esmaspäeval tähistati siin Austraalia päeva. Õhtul läksime James Mitchelli parki, kus toimus eestlaste kokkutulek. Eesmärk oli püstitada uus rekord, eelmisel kokkutulekul oli kohal 31 eestlast. Sel aastal loeti kokku 38 eestlast. Grupipildile ma ei jõudnudki, sest juhtusin just sel ajal eemal olema, kui rahvas avastas, et hakkab juba pimedaks minema ja lasi sõbralikul politseinikul pildi ära teha. Saime nendelt eestlastelt, kes on siin kauem olnud, kasulikke näpunäiteid, kust tööd ja autot otsida, ning vahetasime muljeid. Austraalia päeva puhul oli korraldatud vägev ilutulestik, millesarnast ma pole kunagi varem näinud. See kestis tervelt pool tundi, Eestis on tavaliselt lühemad ja samas ka efektsemad ilutulestikud. Pärast ilutulestikku läks rahvas laiali ja eestlased tahtsid minna meie hotelli lähedale baari, kuhu saab oma alkoholi kaasa võtta ja peab ainult väikese summa niiöelda klaasirahaks maksma. Selgus, et baar oli kinni, nii et jätkasime veini- ja õllejoomist pargis. Suures eestlaste seltskonnas oli kodune tunne, ei tahtnudki väga laiali minna, sest arvatavasti me enam niipea nii palju eestlasi ei näe.


Saime endale lõpuks auto! Õnnelikuks väljavalituks osutus Mitsubishi Magna 2.6 Executive, 1993. a, hinnaks oli alguses 1 100 dollarit, aga kuna starter tuleb vist välja vahetada, jäi lõpphinnaks 400 dollarit. Nüüd saame Perthist ära minna, siin hakkaski juba igavaks minema.

Saturday, January 24, 2009

Perth

22. jaanuaril jõudsime Perthi, kus esimesed kaks ööd olime Billabongi hostelis 4-kohalises ühikatoas. Bussijuht, kes meid lennujaamast Billabongi sõidutas, küsis kohe, kust me tuleme. Eestit kuuldes oli järgmine küsimus: „Kas Tallinnast?“ Selge see, et Perth on eestlaste hulgas populaarne. Linna peal oleme juba mitmel korral eesti keelt kuulnud. Maailm on ikka tegelikult nii väike.

Praegu oleme siis Perthis, kohalik pangaarve ja telefoninumber on olemas, ning hakkame tööd otsima. Arvatavasti kohe ka autot, sest selle olemasolul on suurem võimalus tööle saada. Vahemaad on siin ju nii pikad. Tundub, et kohapeal me tööd ei leia, pigem läheme kuhugi lõuna poole farmi. Esmaspäeval tähistatakse Austraalia päeva, siis on riigipüha ja eestlaste kokkutulek Perthis. Sinna kavatseme kindlasti minna.

Praeguseks lõpetan, pildid tulevad hiljem juurde.

Minek



17. jaanuaril startisime marsruudil Tallinn-Riia-Istanbul-Doha-Singapur-Perth. Mõte mõneks ajaks välismaale tööle minna oli mul juba mitu aastat. Kui kuulsin Andrese käest, et ta läheb aastaks Austraaliasse, otsustasin pärast mõningast kaalumist temaga ühineda. Bussijaamas kohtusime oma reisikaaslaste Heleni ja Siimuga.Esimene tagasilöök oli Riia lennujaamas, kus mina kui kogenematu lennureisija korjasin käsipagasist välja kõik vedelikku sisaldavad asjad, aga unustasin sinna taskunoa. Lennujaama töötaja käskis selle suurde pagasisse panna, kuid see oli juba teele saadetud. Seega jäin ma oma noast ilma :(

Istanbuli lennujaamas check-in'i tehes selgus, et Singapuri viisa saamiseks peab ette näitama lennupileti Singapurist välja, sest muidu viisat ei anta. Mul ja Andresel ei olnud piletit Singapurist Perthi, sest meie reisisiht selgus suht hilja ja siis olid kõik piletid juba välja müüdud. Oleksime vist muidu kasutanud stand-by varianti ehk siis passinud Singapuri lennujaamas ja juhul, kui keegi kohale ei ilmu, piletid võtnud. Nüüd jäi see variant ära. Leidsime piletid Kuala Lumpuri ja kuna aega oli vähe, võtsime need ära. Muidu poleks me Istanbulist edasi saanud.

Dohasse sõitsime Qatar Airwaysiga, mis on reklaami järgi ainus 5-tärni teenindusega lennufirma. Teenindus oli tõesti super, sai hästi süüa ja peale selle anti igale reisijale tekk, silmaklapid ja kõrvatropid. Doha lennujaamas tabas meid pettumus, sest lootsime üle 8 tunni pikkuse ooteaja veeta linnaga tutvudes. Doha asub Kataris, Dubai kandis. Lennutingimustes oli küll kirjas, et üle 8-tunnise lennu puhul on tasuta stop-over, mille puhul antakse Katari viisa, kuid Eesti ei olnud nende riikide hulgas, kelle kodanikud seda viisat saavad. Seega pidime lennujaamas passima. Seal oli rahvaste mõttes väga kirju seltskond koos, kellest enamus läks sama lennu peale.

Kaks päeva veetsime Singapuris, kus ööbisime kohalikus Chinatownis. Sattusime sinna veidi enne Hiina aastavahetust, nii et pidustused hakkasid juba vaikselt hoogu sisse võtma. Maailma suurim vaateratas oli ajutiselt suletud, sest see oli hiljuti seisma jäänud ja inimesed pidid 6 tundi ootama, enne kui tuletõrje nad päästis. See-eest nägime ära maailma suurima purskkaevu, mis ei tundunud nii meeletult suur, ja F1 ringraja. Sooja oli umbes 35 kraadi, mis esimesel päeval oli üsna talumatu, aga tasapisi hakkame sellega rohkem harjuma. Selleks, et linnast paremat ülevaadet saada, läksime linnamuuseumisse, kus oli kogu Singapuri saare makett. Seal tuli meie juurde hiinlanna välimusega naine, kes tahtis meie kui valgete inimestega pilti teha. Eurooplasi liikus linna peal tõesti vähe ringi.

Singapurist sõitsid Siim ja Helen otse Perthi, mina ja Andres lendasime läbi Denpasari, mis asub Balil. Kokkuvõtteks tuli see variant odavam kui Kuala Lumpurist Perthi, nii et jätsime Singapuri- Kuala Lumpuri otsa kasutamata.