Minek

17. jaanuaril startisime marsruudil Tallinn-Riia-Istanbul-Doha-Singapur-Perth. Mõte mõneks ajaks välismaale tööle minna oli mul juba mitu aastat. Kui kuulsin Andrese käest, et ta läheb aastaks Austraaliasse, otsustasin pärast mõningast kaalumist temaga ühineda. Bussijaamas kohtusime oma reisikaaslaste Heleni ja Siimuga.Esimene tagasilöök oli Riia lennujaamas, kus mina kui kogenematu lennureisija korjasin käsipagasist välja kõik vedelikku sisaldavad asjad, aga unustasin sinna taskunoa. Lennujaama töötaja käskis selle suurde pagasisse panna, kuid see oli juba teele saadetud. Seega jäin ma oma noast ilma :(

Istanbuli lennujaamas check-in'i tehes selgus, et Singapuri viisa saamiseks peab ette näitama lennupileti Singapurist välja, sest muidu viisat ei anta. Mul ja Andresel ei olnud piletit Singapurist Perthi, sest meie reisisiht selgus suht hilja ja siis olid kõik piletid juba välja müüdud. Oleksime vist muidu kasutanud stand-by varianti ehk siis passinud Singapuri lennujaamas ja juhul, kui keegi kohale ei ilmu, piletid võtnud. Nüüd jäi see variant ära. Leidsime piletid Kuala Lumpuri ja kuna aega oli vähe, võtsime need ära. Muidu poleks me Istanbulist edasi saanud.

Dohasse sõitsime Qatar Airwaysiga, mis on reklaami järgi ainus 5-tärni teenindusega lennufirma. Teenindus oli tõesti super, sai hästi süüa ja peale selle anti igale reisijale tekk, silmaklapid ja kõrvatropid. Doha lennujaamas tabas meid pettumus, sest lootsime üle 8 tunni pikkuse ooteaja veeta linnaga tutvudes. Doha asub Kataris, Dubai kandis. Lennutingimustes oli küll kirjas, et üle 8-tunnise lennu puhul on tasuta stop-over, mille puhul antakse Katari viisa, kuid Eesti ei olnud nende riikide hulgas, kelle kodanikud seda viisat saavad. Seega pidime lennujaamas passima. Seal oli rahvaste mõttes väga kirju seltskond koos, kellest enamus läks sama lennu peale.

Kaks päeva veetsime Singapuris, kus ööbisime kohalikus Chinatownis. Sattusime sinna veidi enne Hiina aastavahetust, nii et pidustused hakkasid juba vaikselt hoogu sisse võtma. Maailma suurim vaateratas oli ajutiselt suletud, sest see oli hiljuti seisma jäänud ja inimesed pidid 6 tundi ootama, enne kui tuletõrje nad päästis. See-eest nägime ära maailma suurima purskkaevu, mis ei tundunud nii meeletult suur, ja F1 ringraja. Sooja oli umbes 35 kraadi, mis esimesel päeval oli üsna talumatu, aga tasapisi hakkame sellega rohkem harjuma. Selleks, et linnast paremat ülevaadet saada, läksime linnamuuseumisse, kus oli kogu Singapuri saare makett. Seal tuli meie juurde hiinlanna välimusega naine, kes tahtis meie kui valgete inimestega pilti teha. Eurooplasi liikus linna peal tõesti vähe ringi.

Singapurist sõitsid Siim ja Helen otse Perthi, mina ja Andres lendasime läbi Denpasari, mis asub Balil. Kokkuvõtteks tuli see variant odavam kui Kuala Lumpurist Perthi, nii et jätsime Singapuri- Kuala Lumpuri otsa kasutamata.