Elu farmis

Tsukiinifarmis oli kõige tähtsam päev nädalas neljapäev, kuna siis sai mõneks tunniks linna inimeste keskele. Sai käia postkontoris, pangas, mäkis söömas või muid asju ajamas. Ühtlasi tuli ära osta ka nädala söögi- ja joogivarud, sest ees ootas järjekordne pikk nädal keset suhkruroogu ja tsukiinisid. Ega sellest väga palju rääkida ei olegi, aga midagi saab siiski kirja panna. Kui me kolisime ümber uue põllu peale, siis hakkasid põnevust tekitama pruunmaod (brown snake). Tegemist on keskmiselt mürgise maoga, kes võib kasvada üle kahe meeti pikkuseks. Minu vaole sattusid nad kaks korda. Üks pooleteist meetri pikkune isend lesis kohe järgmises põõsas. Hea oli, et ma nägin. Hõikasin tsukiinimasina juhile, kes selle peale võttis jahipüssi ja lasi eluka maha. Pärast ütles mees mulle, et ma ilmselt ei oleks ära surnud:). Mürk tapab 4-5 tunniga ning ma oleksin haiglasse jõudnud. Samuti on igas farmis olemas vastumürk. Ave õnneks oma vao peal ühtegi madu ei näinud.

Suhkruroo põleng naaberpõllul

Piljardivõistlus ja grill

Kuna tsukiinifarmis väga palju tööd ei olnud, siis oli meil algusest peale plaan kasutada seda kui varuvarianti ning otsida samal ajal paremat kohta. Pärast ühte ja poolt kuud see lõpuks õnnestus. Sõitsime 470 km mööda rannikut põhja poole Mareebasse järgmisesse farmi. Kohale jõudes selgus üllatuseks, et seal töötab veel kaks eestlast. Eestlased on siin piirkonnas väga hinnatud. Kõik on korralikud töötegijad. Nüüdseks on eestlasi selles farmis kokku juba 6.
Esimene kuu tegime me igasuguseid erinevaid töid. Mina kaevasin maad, vedasin põllule torusid kastmissüsteemi tarvis, loopisin sõnnikut, ehitasin farmeri lennukile kuuri jne. Ave pani vihmutite osasid kokku, kraapis seintelt värvi maha, istutas puid jm. Töö oli väga raske ja päevad pikad. Tihti alustasime hommikul kell 6 ja lõpetasime õhtul kell 6. Ka palavust oli esialgu raske taluda (umbes 30 kraadi iga päev). Vahel sai päeva jooksul põllul 6 liitrit vett ära joodud. Õnneks on farmi kõrval jõgi, kus saab lõunapauside ajal ujumas käia.
Pärast ühte kuud sai meie töö selles farmis tehtud. Meid saadeti Avega naaberfarmi laime korjama. Ave töötas siin kuni12. novembrini, mil ta Vietnami poole teele asus ja mina töötan siiani. Laimide korjamine on palju lihtsam töö. Tavaliselt saab püsti seista ja puu all varjus olla.



Ka siin tuleb madude suhtes ettevaatlik olla. Umbes nädal tagasi õnnestus mul laimipuu otsas püütonit näha. Madu oli väiksemat sorti, umbes 2 meetri pikkune. Nad võivad kasvada 5 meetri pikkuseks ja käsivarre jämeduseks. Kuigi püüton ei ole mürgine, võib ta enesekaitseks siiski hammustada.
Nädalavahetustel oleme tavaliselt farmist eemale sõitnud. Käisime Avega maailma pikimal köisraudteel. See on 7 km pikk ja jookseb vihmametsa kohal üles mäkke.

Mõned pildid ka erinevatest retkedest meie kaasreisija Allani neljarattaveolise masinaga Austraalia "outback'is".

Käisime Avega ka Suurel Korallrahul sukeldumas. Oli väga lahe. Käisime ära 10 meetri sügavusel. Seal oli näha erinevaid koralle, kalu ja muid mereelukaid. Kuna meil veealust kaamerat ei olnud, siis pilte sellest seiklusest kahjuks ei ole. Selle asemel üks ilus foto Eachami järve ääres.

Nagu eespoolt välja tuleb, siis Ave praeguseks enam Austraalia pinnal ei viibi. Ta läks koos oma varasema reisikaaslase Timmoga kuuks ajaks Vietnamisse puhkama. Reisi plaaniks on sõita Lõuna-Vietnamist Põhja-Vietnamisse ning näha vahepeal väga palju ilusaid ja huvitavaid kohti ja peale seda jõuluks koju. Kindlasti on seal väga tore! Eestisse jõuab ta 16. detsembril.
Kuna laimihooaeg hakkab lõpule jõudma ning tööd enam väga palju teha ei ole, śiis otsustasin ka mina koju tulla. Eks ole siin Austraalias juba oldud ka. Jõuan Eestisse 26. detsembril.

Lisan lõpetuseks veel mõned pildid elust farmis.




Viimane pilt näitab selgesti, kui raske on siin internetti pääseda. Esimesel korral läks selleks vaja kahe mehe mõistust ja väga. Nii et loodan et keegi ei pahanda hilinenud postituse pärast:)

Puhmik-õlikõrvits ehk tsukiini

Suundusime Bowenist Ayri, et sealt edasi tsukiinifarmi minna. Veetsime mõned päevad sealses tööhostelis, sest farmiomanikul oli hosteliga kokkulepe, et ainult hostelielanikud võetakse sinna tööle. Hostel oli väga korralik, vastupidiselt Mildura tööhostelile. Enamus rahvast passis seal siiski nädalate kaupa tööta, nii et meil vedas, et nelja päeva pärast farmi saime. Meiega koos läksid sinna poolakas Christian, kes on üles kasvanud Saksamaal, ja eestlane Veiko, kes on üles kasvanud Soomes.

Farm asub Clare'i linnas, mis on 40 km Ayrist läänes. Clare'i linn on väga väike, siin on üks pood ja pubi, kus iga päev samad kuus tüüpi õlut joovad. Farmis on 30 noort Taiwanist, Nepaalist, Jaapanist, Saksamaalt ja Eestist. Korjame põhiliselt tsukiinisid ja vahest tšillisid ka. Tsukiinide korjamine näeb välja nii, et masin sõidab ees ja kahel pool masinat on lint, mille peale tuleb tsukiinid panna. Alguses oli raske masinaga sammu pidada, aga nüüd oleme juba vilunumad. Kuna tegemist on tunnipalgaga, siis käib ülevaataja meil kogu aeg kannul, et me ikka kiiresti ja korralikult tööd teeksime. Üks Taiwani poiss lasti kolmandal päeval lahti, sest ta oli liiga aeglane. Christiani ähvardati ka lahti lasta, seetõttu läks ta ise juba esimesel nädalal ära, nüüd korjab Bundabergis avokaadosid. Töö saab tavaliselt juba lõunast läbi, nii et vaba aega on palju. Paar päeva olen kuuris tsukiinisid pakkimas ka käinud, seal saab natuke rohkem tunde. Ilm on väljas töötamiseks täpselt paras, kuskil 27 kraadi.


Kohalik suurim vaatamisväärsus on suhkruroopõlengud, sest ümberringi on palju suhkruroogu ja see pannakse enne mahavõtmist põlema, et üleliigsetest lehtedest ja muust sodist lahti saada. Peaaegu igal õhtul võib kuskil tuld näha.


Tähistasin siin oma sünnipäeva ka, tegime kartulsalatit ja küpsisetorti. Kolmel tüdrukul oli siis viimane õhtu siin, nii et oli suur pidu. Rahvas kallas endale otseses mõttes pakiveini sisse ja siis tulid neile imelikud ideed, näiteks ühel hetkel katsid kõik oma näod toidukilega. Siis mängisime veel mängu, kus tuleb kaart tõmmata ja üks ütleb, mida mingi kaardi saanud isikud tegema peavad. Christian pidi ühe kutiga suudlema ja üks tüdruk pidi mind endale naiseks paluma. Kokkuvõtteks oli väga lõbus õhtu.

Hommik!

Olime Melbourne'is kokku kuu aega. Tööd meil seal leida ei õnnestunud, kui muidugi välja arvata kaks värvikat päeva ühes nurgataguses autopesulas väga bravuurika itaalia vanamehe alluvuses, kaaskannatajateks indoneesia "päristöölised" ja Ameerika tänavafilmist välja karanud homie, kes igal vabal võimalusel kasutab juhust ja pajatab sulle erakordselt huvitava lookese mõnest sellisest situatsioonist, kus ta on peksa saanud. Nalja sai ikka kõvasti..., aga see selleks. Kuna tööl me ei käinud, siis jäi rohkem aega turistitamiseks ja muidu lulli löömiseks. Kes oleks näiteks osanud arvata, et Austraalias võib pingviine kohata.


Melbourne'is St. Kilda rannas on see võimalik, kuna mõned pingud on otsustanud Antarktikast üle ookeani kohale ujuda. Isendid on kõige väiksemat liiki pingviinid ja ilmutavad end päikesetõusul ja -loojangul muulikivide vahel patseerides. Head pilti neist teha ei õnnestunud, kuid see-eest saime kaamera ette poseerima nende suuremad suguvennad Melbourne'i Akvaariumis koos mõne haiga.




Igasugu eksootilisi elukaid, nagu vombat, nokkloom, kukkurkurat jne, võis näha veel loomaaias ning ka botaanikaaed vääris kindlasti külastamist. Üldiselt on tegu toreda suurlinnaga, aga kuna lahkusime sealt tükk aega tagasi ja vahepeal on palju muud huvitavat juhtunud, siis keskenduksin pigem hilisematele teemadele.

Oli teada, et Põhja-Victorias on käimas tsitrusekorjamishooaeg. Seega otsustasime 29. mail sõita rongi ja bussiga Mildurasse. Tegemist siis väikese põllumajandusliku linnaga Murray jõe kaldal, kusjuures teisel pool jõge on juba teine osariik - New South Wales. Esimese nädala veetsime Riverboat Bungalow nimelises tööhostelis. Orkutis soovitati seda kui väga korralikku, pigem külalistemaja kui tööhostelit meenutavat ööbimiskohta. Idee poolest peaks see olema kiire ja mugav lahendus töökoha leidmiseks, kuna hosteli juhatusel on lepingud paljude farmidega ning nad peaksid sulle kähku midagi leidma. Ilmselt oli tegu siiski naljaga:) Riverboat Bongalow on küll viimane urgas, kus me oleme siin Austraalias veedetud aja jooksul elanud ning tööd ei paistnud seal ka kuskilt poolt tulevat. Sellest me saime õnneks esimeste päevadega aru ning hakkasime ise talusid läbi käima. Varsti saimegi tööd viinamarjafarmis. Peremeheks oli seal seekord väga sõbralik ja rahulik itaallane. Meie ülesandeks oli viinamarjapuude kärpimine ja palka saime tükitöö alusel. Pärast esimest nädalat saime ka majutuse farmeri poolt. Elasime väikeses majakeses farmi juures, kus meil oli üks tuba ja köök. Duši all käisime kõrval kuuris:) Üldiselt kulus Milduras veedetud aeg põhiliselt töötamisele. Alustasime hommikul vara ja lõpetasime üsna tihti siis, kui läks pimedaks. Ilmad olid põllul töötamiseks parajad. Vahel oli küll hommikuti 1 kraad külma ning härmatis maas, kuid paari tunni pärast muutus ilm juba palju soojemaks ning keskpäevaks võis temperatuur tõusta 18 kraadini. Naljakas oli muidugi see, et enne meid ei olnud Milduras viis aastat praktiliselt vihma sadanud. Juba teisel päeval pärast meie tulekut tuli ka vihm ning sadas vahelduva eduga kuni meie lahkumiseni ja võibolla veel edasigi.

Paadisõidu võistlused Murray jõel

Peatus mandariinipuu all

Hiline jaanipäevapidu

Meiega koos töötas farmis üks huvitav tegelane nimega Paddy. Tänu tema juhatustele me selle koha tegelikult leidsimegi. Paddy on pärit Iirimaalt ja on Austraalias teist korda. Esimesel korral korjas ta Põhja-Queenslandis Bowenis tomateid, kuni ta lõpuks viisa aegumise tõttu maalt välja saadeti. Nüüd on ta Austraalias jälle tagasi turistiviisaga. Töötab ta muidugi ebaseaduslikult, aga seekord veidi vaiksemates kohtades, kus immigratsiooniametile jalgu ei jää. Kuna meil oli külmast kliimast juba kopp kergelt ees ja kõige suuremat varandust me seal viinamarjafarmis kokku ei ajanud, siis tekkis mõte minna paremaid jahimaid otsima. Võtsime sihiks Boweni ja seal kasvavad tomatid. 7. juulil istusime jälle bussi peale ja sõitsime tagasi Melbourne'i. Sealt edasi jätkus reis rongiga marsruudil Sydney - Brisbane - Bowen. Kogu reisi pikkus siis umbes 3100 km. Nii Sydney's kui Brisbane'is tuli teha ümberistumine ning kui McDonaldsis käidud, jäi meil mõlema suurlinnaga tutvumiseks 6-7 tundi.

Sydney ooperimaja ja sadamasild

Sydney kesklinn sadamasillalt

Iibiste tervitused Linconasse:)

Brisbane

10. juulil jõudsime Bowenisse. Lõpuks ometi soojas. Ööbime kohalikus karavanipargis telgis. Bowen asub Suure Korallrahu ääres, siin on väga ilusad rannad, lahed ja mäed ning rannikult paistavad Whitsunday saared. "Austraalia" on osaliselt siin filmitud - Bowenist sai 30ndate Darwin. Tomatite korjamine küll osaliselt käib, kuid tundub, et hooaeg ei ole veel täies hoos. Leidsime 120 km põhja pool Ayri lähedal töökoha ning sõidame sinna tsukiinisid ja tšillisid korjama.
Ja lõpetuseks mõned pildid paradiisirannikult.

Lõunasse külma

Kuu ajaga sai meil Karrathast ja tanklatööst isu täis ning tekkis tahtmine edasi reisida. Ilma pika kaalumiseta otsustasime Melbourne’i kasuks, ostsime lennupiletid Perthist Melbourne’i ja hakkasime sisemaad mööda Perthi poole sõitma, et seal auto maha müüa. Vahepeatuse tegime Tom Price’is, kuhu Andres ja Timmo pärast Karrathast lahkumist paigale jäid. Ööbisime linna ainsas turistipargis, mis oli peale turistide koduks ka kängurutele, kes veetsid oma aega päikese käes lebotades.

Tom Price’i külje all on Mount Nameless ehk nimeta mägi, aborigeenide poolt on sellele küll nimi antud: Jarndrunmunhna. Oma 1128 m kõrgusega merepinnast on see esimene tõeline mägi, mille me vallutasime.

Tom Price’i ümbruskonna suurim vaatamisväärsus on siiski Karijini rahvuspark, mida juba Karratha rahvas soovitas kindlasti külastada. Teekond sinna ei kulgenud viperusteta: keegi ei lugenud õieti kaarti ja sõitsime Karijini asemel Paraburdoosse, mis asub Tom Price’ist 80 km. Tegelikult oleksime pidanud 10 km pärast Tom Price’i Paraburdoo tee pealt ära keerama. Mis seal ikka, ostsime jäätist ja sõitsime tagasi, seekord õige tee peale. Jäime Karijinisse kaheks päevaks, esimesel päeval vaatasime üle lihtsamini ligipääsetavad kohad, kus oli ka selle võrra rohkem turiste. Õhtul sõitsime mööda kruusateed põnevamate sihtpunktide poole. Pimedas sõitsime üle terava kivi, mis lõhkus esirehvi ära. Panime varuratta alla ja hoidsime terve ülejäänud reisi pöialt, et ükski rehv rohkem katki ei läheks. Õnnelikul kombel ei läinudki.

Hommikul tõusime varakult ja asusime mäekurusid avastama. Rajad, mis nende juurde viisid, olid tähistatud raskusastmetega, kõige raskem oli klass 6, kuhu tohtis minna ainult vastava varustuse ja väljaõppega. Me proovisime õnne ilma varustuseta, sest need kohad olid kõige rohkem nägemist väärt. Läbisime rajad vaheldumisi vees kõndides, märgade ja libedate jalanõudega kaljuseintel ronides ja ujudes. See on siiani minu jaoks selle reisi parim ja ekstreemseim elamus.

Kokkuvõtteks jäime Tom Price’i kümneks päevaks, sest auto vajas remonti ja teenindusse saime aja alles selleks ajaks, kui lennuk juba Melbourne’i pidi jõudma. Müüsime auto Andresele ja Timmole ning ostsime Qantase lennupiletid Paraburdoost Perthi, mis olid täpselt poole kallimad kui Tiger Airwaysi omad Perthist Melbourne’i. Esimene lend möödus põhiliselt süües, teine poolunes. Hommikul teatati valjuhääldist, et väljas on 5 kraadi sooja, nii et pakkige ennast sisse. Siis mõtlesin küll, et kuhu ma nüüd sattunud olen. Tegelikult ei ole midagi hullu, päeval on tavaliselt 17-18 kraadi. Pikki riideid tuleb muidugi kanda, aga ongi vaheldus kolmekuisele palavuses viibimisele. Kaks ööd olime hostelis, kuni leidsime hommikul poodi minnes stendilt kuulutuse, kus pakuti tuba üürida. Käisime seda vaatamas ja otsustasime ära võtta. Elame nüüd juudi piirkonnas neljatoalises korteris koos etioopia perekonnaga: kahe venna ja õega. Nad on väga sõbralikud, aitavad meil tööd otsida ja peavad meidki juba pereliikmeteks. Oleme jõudnud juba natuke linnaga tutvuda ja pargis ümber järve jooksmas käia. Plaanime mõneks kuuks siia jääda, nii et aega selle multikultuurse suurlinnaga tutvumiseks peaks jätkuma.