Elu farmis

Tsukiinifarmis oli kõige tähtsam päev nädalas neljapäev, kuna siis sai mõneks tunniks linna inimeste keskele. Sai käia postkontoris, pangas, mäkis söömas või muid asju ajamas. Ühtlasi tuli ära osta ka nädala söögi- ja joogivarud, sest ees ootas järjekordne pikk nädal keset suhkruroogu ja tsukiinisid. Ega sellest väga palju rääkida ei olegi, aga midagi saab siiski kirja panna. Kui me kolisime ümber uue põllu peale, siis hakkasid põnevust tekitama pruunmaod (brown snake). Tegemist on keskmiselt mürgise maoga, kes võib kasvada üle kahe meeti pikkuseks. Minu vaole sattusid nad kaks korda. Üks pooleteist meetri pikkune isend lesis kohe järgmises põõsas. Hea oli, et ma nägin. Hõikasin tsukiinimasina juhile, kes selle peale võttis jahipüssi ja lasi eluka maha. Pärast ütles mees mulle, et ma ilmselt ei oleks ära surnud:). Mürk tapab 4-5 tunniga ning ma oleksin haiglasse jõudnud. Samuti on igas farmis olemas vastumürk. Ave õnneks oma vao peal ühtegi madu ei näinud.

Suhkruroo põleng naaberpõllul

Piljardivõistlus ja grill

Kuna tsukiinifarmis väga palju tööd ei olnud, siis oli meil algusest peale plaan kasutada seda kui varuvarianti ning otsida samal ajal paremat kohta. Pärast ühte ja poolt kuud see lõpuks õnnestus. Sõitsime 470 km mööda rannikut põhja poole Mareebasse järgmisesse farmi. Kohale jõudes selgus üllatuseks, et seal töötab veel kaks eestlast. Eestlased on siin piirkonnas väga hinnatud. Kõik on korralikud töötegijad. Nüüdseks on eestlasi selles farmis kokku juba 6.
Esimene kuu tegime me igasuguseid erinevaid töid. Mina kaevasin maad, vedasin põllule torusid kastmissüsteemi tarvis, loopisin sõnnikut, ehitasin farmeri lennukile kuuri jne. Ave pani vihmutite osasid kokku, kraapis seintelt värvi maha, istutas puid jm. Töö oli väga raske ja päevad pikad. Tihti alustasime hommikul kell 6 ja lõpetasime õhtul kell 6. Ka palavust oli esialgu raske taluda (umbes 30 kraadi iga päev). Vahel sai päeva jooksul põllul 6 liitrit vett ära joodud. Õnneks on farmi kõrval jõgi, kus saab lõunapauside ajal ujumas käia.
Pärast ühte kuud sai meie töö selles farmis tehtud. Meid saadeti Avega naaberfarmi laime korjama. Ave töötas siin kuni12. novembrini, mil ta Vietnami poole teele asus ja mina töötan siiani. Laimide korjamine on palju lihtsam töö. Tavaliselt saab püsti seista ja puu all varjus olla.



Ka siin tuleb madude suhtes ettevaatlik olla. Umbes nädal tagasi õnnestus mul laimipuu otsas püütonit näha. Madu oli väiksemat sorti, umbes 2 meetri pikkune. Nad võivad kasvada 5 meetri pikkuseks ja käsivarre jämeduseks. Kuigi püüton ei ole mürgine, võib ta enesekaitseks siiski hammustada.
Nädalavahetustel oleme tavaliselt farmist eemale sõitnud. Käisime Avega maailma pikimal köisraudteel. See on 7 km pikk ja jookseb vihmametsa kohal üles mäkke.

Mõned pildid ka erinevatest retkedest meie kaasreisija Allani neljarattaveolise masinaga Austraalia "outback'is".

Käisime Avega ka Suurel Korallrahul sukeldumas. Oli väga lahe. Käisime ära 10 meetri sügavusel. Seal oli näha erinevaid koralle, kalu ja muid mereelukaid. Kuna meil veealust kaamerat ei olnud, siis pilte sellest seiklusest kahjuks ei ole. Selle asemel üks ilus foto Eachami järve ääres.

Nagu eespoolt välja tuleb, siis Ave praeguseks enam Austraalia pinnal ei viibi. Ta läks koos oma varasema reisikaaslase Timmoga kuuks ajaks Vietnamisse puhkama. Reisi plaaniks on sõita Lõuna-Vietnamist Põhja-Vietnamisse ning näha vahepeal väga palju ilusaid ja huvitavaid kohti ja peale seda jõuluks koju. Kindlasti on seal väga tore! Eestisse jõuab ta 16. detsembril.
Kuna laimihooaeg hakkab lõpule jõudma ning tööd enam väga palju teha ei ole, śiis otsustasin ka mina koju tulla. Eks ole siin Austraalias juba oldud ka. Jõuan Eestisse 26. detsembril.

Lisan lõpetuseks veel mõned pildid elust farmis.




Viimane pilt näitab selgesti, kui raske on siin internetti pääseda. Esimesel korral läks selleks vaja kahe mehe mõistust ja väga. Nii et loodan et keegi ei pahanda hilinenud postituse pärast:)